Šveitsi kullavarud: Šveitsi Rahvuspanga kuld
Šveitsi kullavarud on 1040 tonni ja kuuluvad Šveitsi Rahvuspangale (SNB). Varud on alates 2008. aasta lõpust muutumatud. Võrreldes SNB kogu välisreservidega on kulla osakaal umbes 15 protsendiga suhteliselt väike.
Kui palju kulda on Šveitsil?
SNB-l on 1040 tonni kulda, peamiselt kangidena ja väiksem osa müntidena. See kogus ei ole muutunud alates 2008. aasta lõpust. World Gold Councili edetabelis on Šveits IMF-i ja EKP-d arvestades kaheksandal kohal.
Et kuld moodustab reservidest vaid umbes 15 protsenti, tuleneb SNB väga suurtest välisvaluutavarudest, mille kõrval kullavaru tundub väike.
Kus hoitakse Šveitsi kulda?
SNB andmetel on umbes 70 protsenti kullast Šveitsis, umbes 20 protsenti Londonis Bank of Englandis ja umbes 10 protsenti Bank of Canadas. SNB selgitab jaotust sellega, et soovib ka kriisi ajal oma reservidele ligi pääseda. Detsentraliseeritud hoidmine vähendab ühe asukohaga seotud riski.
See tähendab, et välismaal hoitakse umbes 312 tonni Šveitsi kulda: umbes 208 tonni Londonis ja umbes 104 tonni Kanadas. Bank of England oli juba SNB kullamüükide peamine arvelduskoht. SNB juhatuse esimees Thomas Jordan avalikustas jaotuse esimest korda 2013. aasta aprillis. Sellest ajast see muutunud ei ole – erinevalt Saksamaast, Austriast või Indiast ei ole Šveitsis kulda koju toodud.
Kullamüük alates 2000. aastast
Pikka aega oli Šveitsi frank seadusega kullaga seotud. SNB tohtis kulda osta või müüa ainult ametliku pariteediga 4595 franki kilogrammi eest – 1990. aastate lõpus kolmandik turuhinnast. 1997. aastal jõudis ekspertrühm järeldusele, et 1300 tonni kulla ulatuses reserve ei ole rahapoliitika jaoks enam vaja.
1999. aasta juunis kuulutas SNB pool oma toonasest 2590-tonnisest varust rahapoliitika jaoks mittevajalikuks. Pärast 1999. aasta aprilli põhiseadusreformi ja 2000. aasta mai uut valuutaseadust võis müük alata. 1170 tonni kuulus Washingtoni kullakokkuleppe alla, mis piiras osalevate Euroopa keskpankade müüki kokku 2000 tonniga. Ülejäänud 130 tonni müüs SNB järgnenud kokkuleppe raames ja lõpetas programmi 30. märtsil 2005. Tulu läks Konföderatsioonile ja 26 kantonile.
Suurem osa müükidest arveldati Bank of Englandi kaudu. 2009. aasta järgkokkuleppes leppisid osalevad keskpangad kokku müüa mitte rohkem kui 400 tonni aastas ja mitte rohkem kui 2000 tonni viie aasta jooksul. SNB teatas toona, et ei kavanda lähitulevikus uusi müüke. Alates 2008. aasta lõpust on ta oma varud muutumatuna hoidnud.
2014. aasta kullaalgatus
30. novembril 2014 hääletas Šveits rahvaalgatuse „Päästke meie Šveitsi kuld“ üle. See nõudis, et SNB hoiaks vähemalt 20 protsenti oma varadest kullas, ei tohiks enam kulda müüa ja hoiaks kogu oma kulda Šveitsis.
Föderaalnõukogu, parlament ja SNB olid algatuse vastu. Valijad lükkasid selle 77,3 protsendi vastuhäältega tagasi ja see ei saanud enamust üheski kantonis. Ametliku tulemuse järgi oli 1 974 137 vastuhäält ja 580 528 poolthäält, valimisaktiivsus oli 49,81 protsenti.
Õiguslik alus
Föderaalpõhiseaduse artikli 99 järgi hoiab SNB osa oma valuutareservidest kullas. Kuld täiendab välisvaluutainvesteeringuid, reservpositsiooni IMF-is ja eriarvestusühikuid. 2014. aasta algatus oleks lisanud põhiseadusesse kindla kullakvoodi, kehtestanud müügikeelu ja lõpetanud hoidmise välismaal – enamus lükkas selle tagasi.
