LBMA Gold Price: Londoni kulla fikseering
LBMA Gold Price on Londoni kullaturu võrdlushind, mis määratakse igal Londoni tööpäeval kaks korda elektroonilisel oksjonil. Seda nimetatakse endiselt sageli kulla fikseeringuks ehk London Gold Fixiks. Keskpangad, rafineerimistehased, fondid ja kauplejad kasutavad seda lepingute arveldamiseks ja varude hindamiseks.
Kuidas oksjon toimib?
Oksjon toimub ICE Benchmark Administrationi hallataval platvormil. Iga vooru alguses teatab IBA hinna. Seejärel on osalejatel kindel ajaaken, umbes 30 sekundit, et sisestada, muuta või tühistada selle hinnaga ostu- ja müügikorraldusi.
Vooru lõpus võrdleb süsteem pakkumist ja nõudlust. Kui tasakaalustamatus ületab kindla läve, kohandatakse hinda ja algab uus voor. Kui see jääb läve piiresse, oksjon lõpeb ja hind on määratud. Allesjäänud tasakaalustamatus jagatakse otseste osalejate vahel võrdselt.
IBA töötajad jälgivad iga oksjonit. Tehingud kliiritakse keskselt ja tarne toimub spot-tingimustel ehk kaks Ühendkuningriigi tööpäeva pärast oksjonipäeva.
Kes osalevad?
Osalejad on otsesed ja kaudsed. Otsesed osalejad kauplevad oksjonil ise, kaudsed osalejad edastavad oma korraldused otsese osaleja kaudu. LBMA andmetel panustab kulla hinda praegu 15 otsest osalejat, sealhulgas Bank of China, Goldman Sachs, HSBC, JPMorgan, Standard Chartered ja mitu kauplemisettevõtet.
Kõik osalejad peavad järgima käitumisjuhendit. IBA juures tegutsev järelevalveorgan Precious Metals Oversight Committee jälgib hinna määratlust ja metoodikat. LBMA andmetel vastab protsess IOSCO finantsvõrdlusaluste põhimõtetele (IOSCO Principles for Financial Benchmarks).
Kas Londonis on fikseering eurodes?
Oksjonil toimuvad kauplemine ja arveldus ainult USA dollarites. IBA avaldab hinna aga ka eurodes ja Briti naelsterlingites. Selleks arvutatakse dollarihind ümber viimase vooru lõpus kehtinud vahetuskursiga.
Euro- ja naelaväärtused on seega ümberarvestused, mitte eraldi oksjonid. Kui otsite LBMA Gold Price’i eurodes, leiate selle nii AM- kui ka PM-oksjoni kohta. Hõbedal on oma oksjon üks kord päevas kell 12.00 Londoni aja järgi.
Kuidas on kulla fikseering alates 1919. aastast arenenud?
12. septembril 1919 leppis Bank of England pangaga NM Rothschild & Sons kokku igapäevase kullahinna. Selle määrasid viis ettevõtet: Rothschild eesistujana, Mocatta & Goldsmid, Pixley & Abell, Samuel Montagu & Co. ja Sharps Wilkins. Esimesel fikseeringul kell 11 hommikul oli hind 4 naela, 18 šillingit ja 9 penni. Esimestel päevadel tehti pakkumised telefoni teel; seejärel kohtusid ettevõtted iga päev Rothschildi kontoris.
1. aprillil 1968 mindi hinnanoteeringus naeltelt üle USA dollaritele ja sellest alates oli fikseeringuid kaks korda päevas. Aastakümneid määras hinna mitteavalikus protsessis väike arv liikmespanku, viimati viis turutegijast panka.
Mis muutus pärast 2015. aasta skandaali?
Vana protsess sattus kriitika alla. 2014. aasta mais määras Ühendkuningriigi finantsjärelevalve FCA (Financial Conduct Authority) Barclaysile umbes 26 miljoni naelsterlingi suuruse trahvi. Üks panga kauplejatest oli 28. juuni 2012 pärastlõunase fikseeringu ajal esitanud korraldusi, et suruda hind alla teatud läve. FCA kritiseeris ka kontrollimehhanisme ja huvide konflikte ajavahemikul 2004–2013.
2015. aasta märtsis võttis sõltumatu administraatorina üle ICE Benchmark Administration. Telefonifikseeringust sai elektrooniline, kaubeldav ja auditeeritav oksjon ning osalemine avati ka teistele pankadele ja kauplemisettevõtetele. Sellest ajast kannab hind ametlikult nime LBMA Gold Price.
Fikseering, hetkehind, futuur: mis vahe neil on?
Fikseering on hetkeülesvõte kahel kindlal ajal. Hetkehind seevastu muutub pidevalt, kuni kusagil maailmas kaubeldakse. COMEX-i futuuri hind viitab hilisemale tarnekuupäevale ja on seetõttu tavaliselt veidi kõrgem.
Fikseering sobib arveldusteks, sest kõik osapooled kasutavad sama kontrollitavat väärtust. Andmete äriliseks kasutamiseks on vaja IBA litsentsi. Ajaloolisi hindu pakub LBMA nüüd ainult oma litsentsitud portaali kaudu.
