Kuningvesi, Nobeli preemiad ja vastupanu keemia: kuidas kuld 1940. aastal „kadus“

Kuningvesi, Nobeli preemiad ja vastupanu keemia: kuidas kuld 1940. aastal „kadus“

Kulda peetakse „hävitamatuks“. See ei roosteta, peaaegu ei korrodeeru ja praktiliselt ei reageeri paljude ainetega. Just see inertsus teeb kullast tänapäevani püsivuse sümboli – ning ebakindlatel aegadel ka tooraine, mida eriti tähelepanelikult jälgitakse. Seda paeluvam on asjaolu, et on olemas üks klassikaline vedelik, mis suudab kullast tegelikult jagu saada: kuningvesi.

9. aprillil 1940, päeval, mil Saksa väed tungisid Kopenhaagenisse, hoiustati Niels Bohri lähikonnas kahte kuldset Nobeli preemia medalit: Max von Laue (1914) ja James Francki (1925) autasusid. Mõlemad medalid olid enamat kui metall; need olid tõendid nimede, meelsuse ja päritolu kohta – ning seega diktatuuri tingimustes potentsiaalselt eluohtlikud. Plaan kuld lihtsalt ära peita oli riskantne. Nii otsustatigi lahenduse kasuks, mis ei olnud poliitiline, vaid keemiline.

Bohri kolleeg George de Hevesy tegi ettepaneku medaleid mitte peita, vaid need lahustada. See, mis kõlab hävitamisaktina, oli tegelikult säilitamisakt. Sest kuld ei kao – see muudab vaid olekut.

Kuningvesi on kontsentreeritud lämmastikhappe ja soolhappe segu, klassikaliselt vahekorras umbes 1:3. Kumbki hape eraldi kulda peaaegu ei mõjuta. Koos tekib aga keemiline mehhanism, mis vabastab kulla selle inertsusest: lämmastikhape tagab oksüdatsiooni, soolhape aga annab kloriidioonid, mis seovad ja stabiliseerivad tekkivad kullaioonid koheselt. Tulemuseks on kollakas kuni oranžikas lahus, milles kuld ei ole enam metallina nähtav, vaid esineb lahustunud kujul.

Just see silmapaistmatus sai 1940. aasta kevadel kaitsekilbiks. Hilisemate kontrollide käigus ei leitud ühtegi kullatükki, ühtegi medalit ega ühtegi selget tõendit – vaid laborianuma vedelikuga. Nobeli preemiad olid alles, kuid ei olnud enam tuvastatavad.

Pärast sõda naasis de Hevesy, eraldas kulla lahusest ja andis selle üle Nobeli fondile. Müüdi uued medalid. See lugu on nii kõnekas seetõttu, et see ei romantiseeri kulda, vaid muudab selle käegakatsutavaks: kuld on väärtuslik, sest see on haruldane ja aktsepteeritud – ning kuna see jääb füüsiliselt stabiilseks isegi siis, kui see muutub ajutiselt nähtamatuks.

Ka Nobeli preemia medalite ehitus on põnev detail. Tänapäeval valmistatakse klassikaliste kategooriate medalid 18-karaadisest taaskasutatud kullast ja need on lisaks kaetud 24-karaadise kullaga; sihtkaal on 175 grammi. See näitab, kui tihedalt on seotud ajalugu, sümboolika ja materjal – kuni mõõdetavate grammideni välja.

Tabel 1: Kullahinna hetkeseis (20.01.2026)

Tabel 2: Nobeli preemia medal arvudes

Kui kuld püstitab täna taas rekordeid, räägitakse sageli turvalisusest. Kopenhaageni episood näitab haruldast, peaaegu poeetilist tõde füüsika taga: kuld ei ole ainult ehe või investeering. See on keemia, ajalugu – ja vahel maailma elegantseim varjend.

Jääge ettenägelikuks, Teie Helge Peter Ippensen